EluFoorum

Veider lugu, keskeakriisi kohta seni olen lugenud vaid internetist. Olen 41-aastane, abielus, toredad lapsed (4), elame oma majas Tallinnas ja ma ei oska mitte midagi enam tahta. Viimased 20+ aastat on läinud selle kõige loomiseks, aga mis edasi? Uut elu (abikaasat/pruuti) ka ei taha, lihtsalt ei taha mitte midagi enam. Poes ka ei taha käia, uut mootorratast ja paati ei taha, uut hobiautot ei taha, väga imelik tunne. Uut ettevõtet luua ei taha. Pole nagu millegi poole püüelda, mis mind 20+ aastat edasi on viinud. Keegi on olnud samas olukorras? Veider oleks nagu perele ka seda kõike tunnistada, sest siiani on ju sootuks teistmoodi elatud...

Lähedaste, partneriga ja heade sõpradega oma tunnetest rääkimine võiks ju just esimene samm olla? Läbi selle saab ju ka ise tihti selgust.

Uut abikaasat ei taha - hmm, aga kas siis ei võiks nüüd nautida selle abikaasa seltskonda, kes olemas on? Ega elu ei ole ju lõputu - kõik jäävad vanemaks ja seejärel jääb paarist emb-kumb (ise või abikaasa) leseks. Kas siis ei võiks väärtustada seda aega, mis abikaasaga koos veel antud on? Lapsed, keda on koguni neli, nendega sooviks ka vist maksimaalselt ühiseid eluaastaid siin maailmas (mis pole ka lõputu, ühel päeval sa nende kõrvalt kaod)?

Ja miks on perele piinlik tunnistada? Kas pere on seni olnud arvamusel, et elu seisenebki põhiliselt aina uute asjade, saavutuste jms. kokku kahmimises? Mis hullu juhtuks, kui perele rahulikult tunnistada, et see tase, millest unistasin, on nüüd käes ja edaspidi kavatsen nautida seda, mis on (mida sai 20+a üles ehitatud) ja uute asjade juurde ostmine pole enam esmatähtis?

Kuskil keegi ütles, et inimkonna suur probleem ongi, et meile ei piisa sellest, kui meil on hea, vaid kogu aeg peab minema paremaks - ent loodusseaduste järgi pole pidev paremaks minemine siiski võimalik. Ma arvan ka, et leia endas see jõud olemasolevaga rahul olla.

Abikaasa on tegelikult teadlik - ja küsib ka, et mis siis edasi saab? Lastega ei taha kasvuea tõttu sellest kõigest rääkida - olen ise pärit väikelinna paneelmaja-perest ja kogu aeg tahtnud minna eluga vaid edasi. Ma tahaks, et lastel jääks ka see tunne sisse - mitte, et "on saavutatud küll ja võib rahul olla". Mis iganes see saavutus siis mingis eluetapis on...

Kuid äkki elu "Põlvas" ja "töö raamatukogus" ongi see, mis neid õnnelikuks teeb? Ja mina räägin ettevõtlusest, investeerimisest, pingutamisest, loomisest, rahvusvahelisest karjäärist ja edasi pürgimisest olukorras, kus see on minu tee, mitte nende? Ma võiks muidugi seda neilt küsida, aga ma vist ei ole vastusteks valmis

Ega sul depressioon pole? Uuri natuke seda suunda.

Ehk vajad uutmoodi elamusi. Muidu võib tekkida elutüdimus. Tavaliselt küll kuskil 50+ võib tekkida seis kus midagi uut ei tule: kõik on juba nähtud, ja kõik "uus" on olnu kordus, väikeste variatsioonidega. Ma ei mõtle siin (intiim)suhteid vaid elu üldiselt.

Hea teema püstitaja!
Suurepärane, et jagad siin oma mõtteid ja tundeid, meestel pole seda tihti lihtne teha. Sa oled väga tark inimene ja endaga heas kontaktis. Märkad, et elu kuidagi seisab. Sellist perioodi elus kogevad väga paljud 40+ vanuses inimesed. Seda aega elus saab nimetada erinevate nimedega - keskeakriis, depressioon, hinge pime öö. Sa oled teadlik, et Sul on kriis ja see on OK. Sul on võimalus sellest perioodist väga palju enda ja teiste kohta õppida. Sa saad teha selle kriisi läbi nii, et Sa kedagi või midagi ära ei lõhu, vaid lood hoopis uue ja ägedama elu.
Sa oled olukorras, kus vanaviisi enam elada ei taha/oska, kuid uut moodi elu ka veel pole leidnud. Kõlab nii nagu Sul on aeg teha oma elus inventuur. Küsid küsimusi, mis mind teeb õnnelikuks? Mida ma elult ootan? Mis on mu elu eesmärk? Oma naisele või kellelegi lähedasele enda tunnetest rääkimine oli väga hea algus. Muidugi on hirmutav mõelda, et Sinu tee ja soovid pole enam need, mida naine ja lapsed tahavad. Tihti juhtub aga ka nii, et kui üks partneritest hakkab arenema, liigub teine partner talle järele. Samas on alati võimalus, et te valite erinevad teed ning see teeb kohutavalt haiget. Elu ongi selline, et on algus ja on lõpp. Sa kirjutad, et ei taha lastega rääkida. Lapsed on tihti targemad kui nende vanemad ja nad saavad aru, et isa/ema ei ole õnnelik. Tihti lapsed arvavad, et nemad on süüdi, et isa/ema suhe on halb. Kui räägid lastele ausalt, hinnanguteta ja lugupidavalt, mida tunned, õpivad ka nemad ennast väljendama ja väärtustama.
Abi küsimine on alati hea mõte. Terapeut näiteks, kes kuulab ilma hinnanguteta ja aitab õigete küsimuste küsimisega Sul leida meelerahu ja oma tee. Suhtu endasse leebelt ja ausalt. Kogu aeg ei saagi elada näpud püsti. Vahel on vajalik madalseisust läbi käia, et märgata - tegelikult on mul elus väga hästi.

Anonüümne 1 kirjutas: ↑04 Juun 2024, 21:45 Abikaasa on tegelikult teadlik - ja küsib ka, et mis siis edasi saab? Lastega ei taha kasvuea tõttu sellest kõigest rääkida - olen ise pärit väikelinna paneelmaja-perest ja kogu aeg tahtnud minna eluga vaid edasi. Ma tahaks, et lastel jääks ka see tunne sisse - mitte, et "on saavutatud küll ja võib rahul olla". Mis iganes see saavutus siis mingis eluetapis on...

Kuid äkki elu "Põlvas" ja "töö raamatukogus" ongi see, mis neid õnnelikuks teeb? Ja mina räägin ettevõtlusest, investeerimisest, pingutamisest, loomisest, rahvusvahelisest karjäärist ja edasi pürgimisest olukorras, kus see on minu tee, mitte nende? Ma võiks muidugi seda neilt küsida, aga ma vist ei ole vastusteks valmis

Ja noh, ma arvan, et sa tõesti üritad praegu remontida midagi, mis polegi katki. Mis on rahulikus elus nii väga valesti? Miks peab kogu aeg edasi minema ja saavutama?

Kas lapsed on kodust lahkunud? See võib olla tühja pesa sündroom. Kui mitte varem siis sellises vanuses võetakse lemmikloom. Kasvõi kass või kui on soov rohkem värskes õhus viibida siis koer.