Minuga juhtus ühtpidi imelik ja samas ka kummaline olukord. Nimelt olen uues suhtes ja enda arvates õnnelik v siis õnnelik olin kuni päevani, kui Ta (naine) kirjutas. Me mõlemad oleme suhtes ja ei ole teineteisega suhtlust pidanud varsti aasta. Meil on laulud, mis kuulusid vaid meile, silmad mis on päriselt nagu teineteiselt varastaud kaasa arvatud nende värv. Nüüd Ta tegi algust ja juhtus jälle see, mis oli kunagi meie tutvuse alguses. Lõpetasime teineteise lauseid v jõudsime mingi küsimusega ette enne, kui teine sai selle kirjutatud/öeldud. Oleme vaimsel tasandil nii samal leveli kui vähegi olla saab ja mõistame üksteist ka sõnadeta. Me kumbki ei taha oma partnerile haiget teha, aga meil mõlemal on midagi puudu, meil on puudu sellest, kui vaatad partnerile silma ja taipad ta tundeid v sõnu. Mõistad sõnadeta sõnade tähendust, mõistad mõistmise mõtet selle kõige sügavamas tähenduses. Ausalt ei oska hetkel enam edasi olla, tundsime et olime tervik, nüüd lihtsalt oleme.
Kas meil oli SEE armastus, mida paljud otsivad, aga vähesed leiavad? Olime/oleme me tõesti teineteisele loodud, aga mõlemad pelgasime ja pelgame ka praegu selle tugevust? On tekkinud kuhjaga küsimusi, millele vastuseid leida ei oska.
Ei oota kellegi sõimu, pigem ehk arvamust, kuidas v kas üldse edasi
