Kui oled sunnitud suhtlema eksiga

[NatukeIgatpidi]

Kuidas Teil, kui ei taha, aga ei ole pääsu eksiga suhtlemisest?
Põhjus mittesuhtlemiseks nimelt eks suutis välja petta elamise, koos ehitatud kodu ja muud investeeringud. Lahutuse käigus ja peale seda ilusad sõnad tagasimaksmisest, aga nüüd peetakse mind halvaks, kuna küsin investeeritud/kulutatud osa tagasi.
Keerulisemaks teeb olukorra, et meil ühised lapsed.

[tulelill]

On ju variant suhelda läbi kolmanda osapoole näiteks, juristi vms.

[Anonüümne 1]

Minu ema keeldus pärast lahutust suhtlemast minu teise naise juurde läinud isaga. Isa oleks ise emaga ka suhelnud, aga ema solvumus oli ratsionaalsusest väljas, arusaadav mõningal määral ka. Me olime siis mingi 5, 6 ja 9. Kogu suhtlus käis ainult läbi meie. Kas paluti midagi edasi öelda või saadeti paberitükk infoga. Oli ka, et isa helistas iga päev veidi enne seitset paiku, siis ema toru ei võta, meie võtsime ja ütlesime edasi. Nad ei suhelnud enam kunagi. Aga sel meetodil polnud ka midagi viga, kokku said lepitud kõik toomised-viimised ja, mis peamine, meie saime oma soovid vahele öelda.

[TigeTikker]

Vot mina sellest aru ei saa, et "oled sunnitud". On samuti eks olemas (isegi ei hakka mainima mida kõike teinud on, ilge lihtsalt), lihtsalt ei suhtle. Lapsi ka selles osas ei koorma. Mida oleks nii väga vaja siis edasi öelda, et kohe suhtlemiseks seda nimetada? Info koolis toimuva kohta saab koolist ja lapselt (kui võtab vaevaks oma lapsega muidugi suhelda), lasteaia kohta saab infot samuti meili listist ja õpetajatelt. Too palun üks näide mida "suhtlemise" all silmas pead? Siiralt, ma ei saa aru miks peab suhtlema?